Tagasi

Delhi lennujaam oli täis "ennast otsivaid" kittaridega räbalatest lillelapse riietes euroopa noori.

Lennusõit möödus George Clooney, Simon Bakeri ja Hugh Jackmani seltsis.

Soome lennujaam oli täis ilusates riietes ilusaid inimesi, natuke piinlik hakkas.

Helsinki-Tallinn lennule, kus ei suitsetata, astus viimasel hetkel peale ka härra Ilves, aga see polnud piisavalt põnev, sest selleks hetkeks, kui turvavöömärktuli kustus magasin ma juba.

Ühe sõbra asemel tuli mulle vastu neli! Suur aitäh!

23. päev

Homme hakkab tagasisõit koju. Hommikul saab vaid mune söödud ja ujumas käidud ja siis tulebki juba autosse istuda.

Millest hakkan puudust tundma?

-ookeanist ja sellega kaasnevatest kaelamurdvatest lainetest.

-sellest, et iga vastutulev mees mind madam'iks kutsub.

-igahommikustest upumunadest (kas seda kutsutakse nii?).

-sellest, et dushi all olles saab taevast ja puulatvu vahtida.

-sellest, et dushi all olles ei lähe peeglid kunagi uduseks.

-ookeani poolt liivaga imepehmeks hõõrutud jalgadest.

-vaskkannu veest.

Millest ei hakka puudust tundma?

-päikesekreemiga määrimisest.

-hammaste pudeliveega pesemisest.

-igaöisetest kuumushoogudest.

-hirmkavalatest sääskedest.

Näeme varsti,

Ida

21. päev

Üle kolme nädala kitkusin esimest korda kulme. Metsikust amazon-naisest on jälle tavaline koolitüdruk saanud.

20. päev

Kottpime on. Teised magavad. Mina suhtlen verandal kodustega. Sõpradega rääkida on hea, tänan, et te mind viimased kaks õhtut lõbustanud olete.

Ookean on ka hea, kuigi murrab kaela.

Siin on üks paar. Mees on umbes 70-aastane inglane ja naine (või õigemini tüdruk?) on 25-aastane vaevalt inglise keelt rääkiv venelanna. Ma abielluks ta 70-aastase inglasega, kui ta mind siia tooks.

Pilte ei saa, internet on selleks liiga aeglane.

17. päev (vist)

Eile oli väga veider. Terve linn oli välja surnud. Nimelt streigiti tõusvate bensiini hindade vastu. Keegi ei tohtinud auto, mootorratta või muu seesugusega sõita ja kõik poed ja kohvikud olid kinni. Jalutasime siis päevaks randa. Väga soe oli, ma olin näost kohe tumepunane.

Täna olen jällegi veetnud päeva hospidali ootesaalis, sest mina ajuveedilisi protseduure ei saa. Samal ajal kui kõik teised õlis vedelevad ja elu naudivad, neelan mina mingit veidrat pruuni ajurveedilist vedelikku (mida dr. Madhus minu probleemide peale välja kirjutas) ja loen Jevgeni Oneginit. Onegin meeldib mulle rohkem kui sarnaste kolmnurkade pindalad. Ainuke asi, mis mind veel lohutab on teade mu matemaatika õpikul: kes kannatab, see sureb esimesel võimalusel tuberkuloosi.

Ida

13. päev (vist)

Mahlakohvikus toimus vürtsikas silmside india noorukiga.

India noorukid ei mõista, et see hetk, kui sa rannal trikood seljast ajad, pole just kõige mõistlikum hetk vürtsikat juttu puhuma tulla.

9. päev

Appike, küll ma näen palju ilusaid poisse rohtude mõju all unes. Juba kolm päeva on mu ööd ilusamatest ilusamad olnud.

Hommik algas sellega, et üks suur paks india onu ronis mu hotellituppa, kuid kui ta nägi, et peegli ees peseb hambas üks väike valge tüdruk, lahkus ta kiiresti vabandades.